Jõulud rahvakalendris

Eelmisel sajandil ei olnud aga peaaegu poolesaja aasta jooksul, 1940. aastate teisest poolest 1990. aastate alguseni, võimalik trükitud jõulukaarte osta. Jõulud kuulusid sel ajal keelatud või poolkeelatud pühade hulka, nagu oli juba varem juttu. Muidugi ei jäänud pühadekaardid saatmata, sest see kuulus tolleks ajaks juba peretraditsiooni hulka, kuid neid joonistati ise (nagu ka Teise maailmasõja ajal ja pärastsõjaaegsetes vangilaagrites) või osteti fotograafi poolt ümberpildistatud vanu kaarte. Mõnikord olid need paari värviga koloreeritud must-valged fotod: naistel punased huuled, jõulukuusk roheline. Muidugi saadeti jõuludeks ka sobivaid näärikaarte, sest sümboolika on mõlemal pühal üpris sarnane.

Sarnaselt algusajaga trükitakse ka praegu enamik kaarte suurtes välismaistes trükikodades, kus piltidel vahetatakse üksnes õnnitluse tekst. Siiski on tänapäeval igas riigis enamasti mitu trükikoda, mis valmistavad kunstiteostest, vanadest fotodest, traditsioonilistest pühademotiividest, kohalikust loodusest jms oma originaalseid kaarte. Kunagi pole oma väärtust kaotanud käsitsi valmistatud ja isejoonistatud kaardid, mille lisaväärtuseks on südamest tulev sõnum. Paljude perede väärtasjade hulka kuuluvad laste joonistatud, sageli ka koolis valmistatud pühadekaardid.

Poekaupa on ikka täiendatud käsitsikirjutatud salmide, luuletuste, aforismide, isiklike tervituste, joonistuste, karikatuuride ja ka fotodega. Tihti lisati õnnitlusele paar rida uudistega – nii asendas kaart kirja, mida ehk polnud pikemat aega olnud mahti saata. Eriti viimase paarikümne aasta jooksul on valmiskaardile või kaardipõhjale lisatud perepilt või foto mõne toreda seigaga saatja elust: uue jahiga mererannas, matkamas, uus ilmakodanik vanematega, koer ja tema pere ja palju muud humoorikat, südamlikku ja informatiivset.

19. sajandi teisel poolel jõudsid Eestisse ruumilisust imiteerivate kaartide kõrval muusikalised kaardid: avad selle ja kuuled tuttavat jõululaulu. 1990. aastate keskpaigast hakkasid päriskaardid taanduma e-kaartide ees. Esialgu saadeti lihtsaid ASCII-pilte, järjest enam aga animeeritud ja helilisi e-kaarte. Väga lihtne oli saata arvutipostiga värvifotosid, mida sai täiendada teksti või humoorikate lisanditega. Kohalike e-kaardikeskuste kõrval on tänasel kaardisaatjal tohutu valik üleilmseid digitaalkaardikeskusi, kust leiab sobiva animeeritud pildi või kauni loodusfoto. Enamasti saab neid individualiseerida, valides kaardile värvi, kirjakuju ja -suuruse, täiendades seda salmikeste ja sõnumitega. Ka on kaasajal lihtne määrata täpne kellaaeg ja päev, millal kaart peab jõudma saaja postkasti.

Jõulukaardi saab tänapäeval tellida ka näiteks jõuluvanalt Lapimaalt. Jõuluvana postkontoris on rikkalik valik kaarte, mis jõuluvanatempliga just õigeks päevaks kohale saabuvad. (Lähemalt uuri selle kohta http://www.santaclaus.fi/?deptid=8115 või http://www.santaclauslive.com/index.html).

Naaskem nüüd tavaliste paberpostkaartide juurde. Kahekümnenda sajandi teisel poolel vähenes tuttavatele ja sugulastele saadetavate kaartide hulk. Võib-olla oligi siin põhjuseks mugav ja enamasti tasuta e-kaardindus, mida nooremad inimesed eelistavad veel kiiruse poolest. Ka on mugav sel kombel saata kaarte kaugel välismaal elavatele sõpradele ja sugulastele.

Järjest on kasvanud aga asutuste jõulupost: õnnitluskaarte saadetakse töö- ja äripartneritele kodus ja välismaal, klientidele jt. Sageli on sellised kaardid rikkalikult ilustatud ja vaimukad, neid luuakse spetsiaalselt kindlale firmale või koolile. Mõnikord on asutuse kaart kultuuriväärtusega: näiteks Eesti Kirjandusmuuseumi 1990. aastate jõulukaardid tutvustavad ühtlasi kunstnik Eduard Viiralti loomingut. Aga Iiri rahvaluulearhiiv tutvustab folklooriteemalisi maale ja vanu fotosid.

Lehed: 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12