Jõulud rahvakalendris

Arvatavasti hakkas jõuluvana Eestimaal kinke tooma 19. sajandi esimesel poolel. Varasematest jõulupidudest on teada, et kingitusi said üksnes teenijad ja lapsed. Sama kehtis pikemat aega kodudes. Kingid olid enamasti lihtsalt kuuse alla pandud. 20. sajandil oli siiski tavaks, et kingitusi said kõik pereliikmed, sajandi lõpust alates aga leidusid kotis nimelised pakid lemmikloomadelegi. Maiustusi on tänapäeval tihti niigi laual, nii et nende kinkimine pole enam kuigi sagedane. Kuid muude kinkide kõrval võib jõuluvana kotis leiduda suur kommi- ja puuviljakott kõigile kohalolijaile.

Küllap on sadu ja tuhandeid lapsi, kes on närveerinud akna all, püüdes tabada hetke, mil jõuluvana saaniga saabub, kuid pidanud leppima sellega, et on tähelepanematuse tõttu maha maganud nii selle kui ka aja, millal ta kingid ukse taha jättis või kuuse alla pani. Eks seda viimast tee, teadagi, ka jõuluvana abilised päkapikud. Ja polegi imestada, sest hiljutiste arvutuste kohaselt peaks jõuluvana külastama sekundis 832 peret ja isegi siis peaks ta töötama vähemalt 31 tundi järjest, nii et kõik abilised on väga teretulnud.

19. aastatest alates on Eestis taaselustatud jõulu- ja näärisokkki kingitoojat asendanud.

border3 Kiri jõuluvanale

Keegi ei tea täpselt, millal hakati jõuluvanale või päkapikkudele kirju saatma. Arvatavasti on eeskujuks olnud 19. sajandi jõuluraamatud. 20. sajandi lapsed kirjutasid vargsi teadaande, et on oldud hea laps ja et jõuluvana võiks olla nii kena ja tuua kingituseks need ja teised vajalikud asjad. Mõnikord oli kirjas pikk loetelu ja teinekord paluti tuua kinke veel emale ja isale ning õdedele-vendadele – ikka nii, nagu kirjutaja tundis vajaliku olevat.

Kiri adresseeriti Jõuluvanale või Näärivanale. 20. sajandi teise poole postiametnikud kurtsid suure arvu jõuluvana- ja näärivana-kirjade üle. Väga palju oli aga selliseidki läkitusi, mis jäeti kodus aknale või lauale, et päkapikud need sealt ise õigesse paika viiksid. Sellise kirja kirjutamine oli ikka eriline saladus, mida toimetati vaikselt omaette. Kõige pingsam ooteaeg oligi kirja kirjutamise järel ja enne jõuluvana saabumist – kas ikka täidetakse südamesoov ja tuuakse ihaldatud kingitus.

Vahel on linnadesse paigaldatud erilised postkastid, mida tuttmütsidega päkapikud käivad tühjendamas. Näiteks 1993. aastast paigaldatakse advendiajaks Tartus Raekoja platsile postkast, kuhu saab kirja torgata ja mida saabuvad päikeseloojangul tühjendama tantsivad punasemütsilised päkapikud. Inglismaal Sheffieldis säilitatakse rahvaluulearhiivis peaaegu kümne aasta vältel jõuluvanale kirjutatud soovikirju. Näiteks palus 1978. aastal üks 11-aastane noormees, et jõuluvana saadaks talle koera, mis sellest, et ema saab selle peale rabanduse – ta lihtsalt ei jõua oodata, millal lubatud kolm aastat ooteaega täis saab. Teises kirjas palus mitu aastat noorem poiss, et jõuluvana saadaks talle raha, et ta saaks osta oma vanematele toredad kingitused.

Et jõuluvana arvatakse tulevalt põhjamaalt on soomlased rajanud Lapimaal Rovaniemisse Jõulumaa postkontori ja kingitustekeskusega. Nii on jõuluvana saanud ka kindla postiaadressi. Sinna saabub eriti detsembris kogu maailmast iga päev kotitäite kaupa kirju, mida sorteeritakse ja hoolikalt loetakse. Jõuluvana ise jõuab neist murdosa üle vaadata, sest tal kulub palju aega küllasõitnud laste tervitamiseks. Ega seegi visiit lasterohkuse tõttu kesta kauem kui korraks tuppa habetunud taadile sülle, ütelda oma nimi, soov ja kust sa Lapimaale tuled. Aga vähemalt on see vist ainuke kord elus, kus saad täiesti omaette ja segamatult kahekesi või emaga koos jõuluvana juures olla.

Ometi pole legend Lapimaa pealinna Rovaniemi lähistel Korkeatunturi mäel elavast jõuluvanast ja tema Pajakylas askeldavatest päkapikkudest kuigi vana – selle ajalugu on sama pikk kui tänapäevastel kommertsjõuludel. Pajalylast sai jõuluvana kodupaik tänu Ameerika Ühendriikide presidendi Franklin D. Roosevelti lesele Eleanor Rooseveltile, kes seal 1950. aastal põhjapolaarjoone ületamise eel peatuse tegi. Palkmajake, mis spetsiaalselt tema saabumise puhul ehitati ja kus ta ööbis, on praegu üks Jõulumaa vaatamisväärsusi. Mida aeg edasi, seda populaarsemaks peatuspaik muutus ning sellest kasvas välja Jõuluvana küla koos postkontori, töökodade, kaupluste ja kõige muuga. Tänapäeval külastab Jõulumaad aastas enam kui pool miljonit turisti.

Lehed: 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12