Jõulud rahvakalendris

border3Kodukuused

Sellegi tava vanuse üle on hirmus palju vaieldud ja spekuleeritud just selsamal põhjusel, et paljudes peredes kommet ei järgitud ja eks igaüks lähtub tõlgendamisel oma kogemusest. Ants Viirese andmetel on kodudesse jõulukuused ilmselt levinud 18. sajandil, seda luterlike sakslaste eeskujul ja trükitud jõulujuttudest mõjutatuna. 19. sajandi alguses oli komme linnades tuntud, ehkki mitte kõigis peredes puud laste rõõmuks üles ei seatud. Samal ajal alustasid jõulupuudega oma kodudes mõisnikud ja kirikuõpetajad ja need tavad hakkasid kanduma taludesse. 1863. aastal on J. W. Jannsen näinud Tartu maju säramas kuusepuudest ja küünaldest. Samal ajal said alguse mõisates talurahvale ja lastele korraldatud jõulupuud ning ilustati esimesed eesti kodud jõulupuudega. 1870. aastatel on komme tuntud, kuid üksikutes küla peredes tavaline. Pigem oli see ikkagi haruldus, mida oma koju soovida. 19. sajandi lõpuks on ometi suurem läbimurre lastega peredes toimunud ja jõulupuu ka vaesemates peredes võimaluse korral olemas.

1. sajand tõi kõikjal maailmas jõulude tähistamisse suuri muutusi – jõulukuuskedest ja küünaldest kujunes menukas kaubandusartikkel.

Eestis oli 1950. aastatest alates ametlikult jõuludest kõnelemine ja jõulupuu kodudes ehtimine kas keelatud või vaikimisi peresisene tava. Seetõttu jätkasid jõulukuuse ehtimist eeskätt need pered, kes vanadest traditsioonidest kinni hoidsid või kellel see püha oli kujunenud eriliseks kodutraditsiooni sümboliks.

Jõulupuud koolides, mõisates, seltsides, töökohtades ja mujal

Ants Viirese andmetel on Eestis juba 1820. aastatel korraldatud esimesi jõulupuid vaestemajade elanikele ja vaeslastele. 1870. aastatel on see juba üldiselt levinud komme, jõulupuude juures kinkide ja pidulikuma toidu jagamist alustavad ka esimesed eesti seltsid. Jõulupuid korraldatakse selleks ajaks juba mõisates ja koolimajades, töösturid korraldavad neid oma töölistele. Sellised jõulupuud olid alguses heategevusseltside ja heategevusest haaratud isikute eriline panus pühade viimiseks ka lihtsatesse kodudesse. Niisugustest pidudest kirjutatakse paljudes 19. sajandi kuulsates lasteraamatutes ja täiskasvanute romaanides. Oli ka palju jutte, 20. sajandil juba filme, vaesest nälgivast perest, kelle jõulu ajal mõni laps või täiskasvanu toidu, kinkide või väikese rahasummaga õnnelikuks teeb. Vaesematele koguduseliikmetele jagati ande ka kiriku juures. Tava pole kadunud tänini: 1990. aastate alguses aitasid paljulapselisi peresid rõivad ja toitained Saksamaalt, Rootsist, Soomest ja mujalt. Hansapangal oli aga 1990. aastate lõpul hea tava saata sellistele peredele kingituseks suur jõuluhani – tõeline pühadepraad. Tänapäeval aitavad pühi rõõmsamaks muuta kümned seltsid ja organisatsioonid ning kirikute aktivistid.

Kui varem olid jõulupuud ja –peod mõeldud ennekõike vaestele, teenijatele ja lastele, siis 1880. aastatel hakati seltsides ja töökohtades korraldama täisakasvanute pidusid, mis erinesid varasemast mitte üksnes kinkide, vaid ka toitude, jookide ja muude tavade poolest.

Tänapäevased jõulu- või uusaasta peod on mitut laadi, alates tellitud kutseliste näitlejate ja muusikutega õhtutest nendeni, kus osalised ise esinevad. Igale peole saabub aga jõuluvana, kes toob kingitusi.

Koolides on läbi aegade olnud näidendi või kontserdiga eeskava. Vanasti olid esiplaanil jõulunäidendid, nüüd on sagedased improvisatsioonid. Et koolid on hiiglaslikud, saal kõiki ei mahuta, siis on suurtes koolides jõulupidu astmete kaupa. Eeskava lõpus saavad harilikult õpetajad oma pakid kätte, klasside kingikotid jagatakse klassitoas.

border3Ehted

Taluperedes ehiti kuuski 19. sajandil küünaldega; ka poekommide, piparkookide ja õuntega. Üldiselt oli 19. sajandi jõulupuudel juba õrnu klaaskuule ja muid jõulumune. Koolis valmistati ka ise ehteid, peamiselt keesid, lumehelbeid ja inglikesi. Jõuluehete kohta loe ka nääriehete juurest.

Lehed: 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12