Jõulud rahvakalendris

border3Jõulukuusk

“Kui kuulukse pühad tulema, tuuakse kuldsed kuused tuppa, kased valged kambrisse,” teatab Kadrina rahvalaul. Jõulukombestikus jaguneb kõik avalikuks ja privaatseks ehk selleks, mida ainult oma kodus tehakse. Kui väljakukuused on kogu maal üpris sarnased, siis vaevalt leiab kahte ühesuguse jõulupuuga kodu. Täna, nii nagu varemgi, ei ole kõigis kodudes kuuske. On neid, kes on selle asendanud oksapärja, laekrooni või lihtsalt mõne oksaga. On neid, kelle kodus on kunstpuu. On neid, kes on jõulupuu toomisest loobunud, ja neid, kelle peresse pole seda kunagi toodud. Kuuse kaunistamine sõltub ajast ja ka moest: kas palju kirevaid, või hoopis ühevärvilised ehted. Kas kuuseladvas täht, kas ehtsad küünlad või elektriküünlad, on maitseküsimus.

Väljakukuuskedest vanim on teada aastast 1441: puu püstitati Tallinna keskväljakule. Balthasar Russow kirjeldab üle saja aasta hiljem, 1584. aastal: “Nii ajasid kodanikud ka talviti jõulupühadel ja vastlapäeval oma gilditubades ja sellid oma kampades suurt priiskamist taga. Ja pärast kaubasellide joomaaja lõppu ajasid nad paastuajal suure, kõrge, hulga roosidega ehitud kuuse turul püsti ja läksid vastu õhtut üsna hilja sinna karja naiste ja piigadega, laulsid ja tantsisid seal esmalt ja süütasid seepeale puu, mis pimedas vägevasti lõõmas. Siis võtsid sellid teineteisel käest kinni ja hüplesid ja tantsisid paariviisi ümber puu ja tule.” Väljakukuuse eeskujuks ongi käsitööliste gildide poolt ehitud jõulu- ja vastlapuud, mis kuulusid ühtlasi karnevalikultuuri juurde. Kui laialt säärased puud levisid, on raske öelda. Tava ei kuulunud ilmselt kokku puritaanlike vaadetega ja taandus, et saksa kultuuri mõjul uuesti levida.

Suurte linnakuuskede püstitamine algas 20. sajandi alguses ja näiteks Ameerikas süüdati suur nn rahvuslik jõulupuu alles 1923. aastal Valge Maja ees, ehkki esimesest kümnendist oli puu püstitamine tasahaaval levinud suuremates linnades, nagu New York ja Los Angeles. Juba 19. sajandi lõpul on suuri kuuski olnud Šveitsis ja ka Skandinaavias. 1920. aastatel olnud Rootsis seltsimajade, raekoja või raudteejaama ees elekriküünaldega ehitud suured kuused. Eesti esimene suur väljakukuusk püstitati Ants Viirese andmeil 1928. aastal Tallinnas ärimeeste eestvõtmisel ja jättis esialgu rahva üsna külmaks. Väidetavalt hakatud selle tõttu seal uuesti jõulupuuga katsetama alles 1930. aastate keskel. Tartu kuusk püstitati 1929 ja pälvis suure tähelepanu, võimalik, et ka kuuse juures toimunud kontsertide tõttu. Toona põlesid elektriküünlad üksnes jõulupühadel ja vana-aastaõhtul. 1936. aastal katsetati Tallinnas suure kuuse püstitamisega uuesti, muudes linnades hakkasid avalikud kuused tekkima veel hiljem (Viljandis 1937, Narvas 1938).

Nõukogude ajal komme püsis, kuid kuusepuu püstitati hiljem, enne nääre. Sel ajal hakati suuri kuuski tooma suurematesse linnadesse, alevikesse ja lõpuks ka küladesse. Eks sellele aitas kaasa ka elektrienergia odavnemine. Viimastel aastatel on esitatud mitmesuguseid võrdlevaid andmeid suuremate ja kallimate ilutulestike, tortide ja ka kuuskede kohta. 2001. aastal oli kõrgeim kuusk Võrus (33 m), madalam Põlvas ja Pärnus (23 m), suuremates linnades Tallinnas (17 m) ja Tartus (16 m) veel madalam.

Tänapäeval pole kuusk sugugi ainukene valgustatud puu. 1990. aastatel levis Skandinaaviast Eestisse tava ehtida raagus lehtpuid elektriküünaldega ja rajada suuri valguskangaid üle tänavate ja hoonete fassaadidele.

Aina rohkem on ka peresid, kes lisaks toakuusele ehivad tuledega mõne puu oma ukse ees või aias. Paarikümne aasta jooksul on mõnelgi perel saanud tavaks ehtida metsas metslindudele ja -loomadele kuusk. Ehted on sellisel puul sageli söödavad nagu muistsetel kodustel jõulupuudel.

Lehed: 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12