Jõulud rahvakalendris

border3Postkaardid

Kahekümnenda ja kahekümne esimese sajandi inimesed on kasvanud üles isevalmistatud ja trükitud postkaartide keskel. Väga paljud on isegi mõnda aega postkaarte kogunud (postkaartide kogumine on maailmas populaarsuselt kolmas harrastus, põhjuseks väga lai temaatika) ja kindlasti on igas kodus kuhi saabunud ja reisidelt kaasa toodud postkaarte. Asjatundjad jagavad postkaardid vaadeteks, õnnitluskaartideks, ajaloolisteks kaartideks (sõjad, sotsiaalsed probleemid, paraadid, kroonimised, poliitikud), kunstikaartideks ja fotograafilisteks kaartideks. Kaarte on trükitud metallile, siidile, puule, nahale, plastile. Vist pole olemas eset ega nähtust, mida ei ole postkaartidel kujutatud. Nad on oluline isikliku ja ärilise suhtlemise vahend ja üks turistide meelissuveniire.

Postkaartide eelkäijaks peetakse piltide või koomiksitega ümbrikke, millest osa oskas ka muusikat mängida. 1900. aastate alguses jagati ametlikult postkaardi tagumine pool aadressi ja sõnumi pooleks, mis muutis nad veel populaarsemaks. Selle ajani kirjutati sõnum nn pildiga poolele ja sai olla üsna lühike, tagumine pool hoiti enamasti tühjana. 19. sajandil trükiti enamik kvaliteetkaartidest Saksamaal, mille positsioon parima kvaliteediga kaarditrükkijana oli nii tugev, et näiteks USA importis sealt enamiku oma kaarte peaaegu Esimese maailmasõja lõpuni.

Esimene mitmevärviline trükikaart pärineb aastast 1889. Suveniirkaarte hakati tootma 1873. aastal kui Chicago tööstustoodangu näituseks lasti välja eriline kaart. Täiesti suveniiriturule oli orienteeritud 1893. aastal Chicagos toimunud Columbia näituse kaart.

1916-1930 hakati jätma kaardi ümber valget äärt – praegu vägagi tuttav võte. 1930.–1945. aastatel hakati kasutama läikpaberit, mis tõstis värvid esile ja pani need eriliselt särama. Neil aastatel trükiti enim vaateid ja humoorikaid kaarte, väga populaarsed olid humoristlikud poliitilised kaardid Teisest maailmasõjast. 1939. aastast hakati kaartidena kasutama fotosid, mis on tänini kõige populaarsem kaardi valmistamise viis, sest sel kombel saab luua kõige täpsemaid reproduktsioone maalidest, ehitistest ja sündmustest.

Kuigi kaartide hinnad on ajast aega aina tõusnud, on kaarditootmine aina kasvanud. Lisaks vanade kaartide taastootmisele antakse üha rohkem välja uusi ja kunstnike loodud postkaarte.

Postkaartide ajalooga täpsemaks tutvumiseks vaata näiteks http://www.portobello.com.au/portobello/reading/printed_postcards_history.htm

border3Külaskäik

Tänapäeval on tavaks, et külas käiakse siis, kui tahetakse, jõuluks aga minnakse ikka tingimata koju, eriti sõidavad koju kaugemal õppivad lapsed.

Üldise tava järgi ei mindud külla jõululaupäeval ja esimesel jõulupühal. Varem on seda põhjendatud mh halbade kontaktide välistamisega, nii et ootamatule külalisele visati pastlad või pajalapid kaela, soola või tuhka jälgedesse ja tehti muul viisil häbi.

Kaasajal veedavad jõuluõhtut ühiselt ka lihtsalt head sõbrad, nii et kodud pole nii suletud kui varasematel aegadel.

border3Jõulusokk, jõulupukk, jõulutönk

on kõige tüüpilisem jõulutegelane, kes oli taas tuntud Lääne-Eestis ja Saaremaal. Enamasti liikus sokk ringi üksinda, tehes nalja ja hirmutades lapsi nagu ka ülejäänud loomadeks maskeeritud. Tavaliselt tõmmati pahupidi kasukas selga ja võeti kätte sokupea (näärisokk kasutas samu vahendeid, mida jõulusokk). Sokupea oli enamasti puusaua otsa kinnitatud ja tehtud puust, lambanahaga kaetud, ehtsate või puust sarvedega ehitud. Tavaliselt oli sokul lõua otsas taku- või linahabe, vahel ka lihtsalt kaseviht; sabaks pandi kaseviht. Vahel kasutati ka ajutisemat materjali nagu õlest sarvi jm. Pea ja saba võisid olla ka looga otstesse kinnitatud – sel juhul võeti look jalge vahele. Üldiselt arendati maskeerimise juures fantaasiat ja täiendati kostüümi kõigiti küll kella, küll koti, küll kepiga. Tihti oli sokuga kaasas karjus, kes teda kantseldas, sest sokk puksis pererahvast, kiusas tüdrukuid ning pritsis sabaga vett. Ühtlasi kogus karjus ande.

Kihnu saarel kutsuti sokku tönk ja ta liikus ringi enamasti üksinda. Töngi pea oli teinekord keerukam: liikuvad puust lõuad, plagisevad mokad, puupulkadest hambad, punased silmad. Jõulutönk hirmutas lapsi, talle pakuti õlut. Tönk kuulus ka Kihnu pulmade juurde. Töngitegemiseks, nii nagu mujal sokutegemiseks, nimetatakse igasugust maskeeritult ringi käimist.

Jõulusoku traditsioon on mõnel pool tänaseni püsinud. Sokupead kasutati mitmeid aastaid ja hoiti seetõttu hoolikalt alles. Kõige keerukam ongi tänapäeval korraliku sokupea hankimine. Vt ka näärisokk.

Lehed: 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12