Kasutatud materjal: http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-joulud.php
Jõulud – 24. detsember – 6.jaanuar
Jõulud on tähtsaimaid rahvakalendri pühi ka tänapäeval, tähistades talvist üleminekut lühenevatelt päevadelt päikese uuele võidule. Jõulude vastandiks on kalendri suvepoolel jaanipäev. Jõulud ja aastavahetus on kõikjal maailmas püha, mida tähistatakse vanadest tavadest lähtudes eriliste ja rohkete toitudega, mängude, laulude ja lõbutsemisega. See on püha, mis sisaldab palju erinevatest aegadest pärit kihistusi ja tavasid ning haarab inimesi olenemata nende ametist, positsioonist ja usutunnistusest või selle puudumisest. Jõulude, nagu ka aastavahetuse juurde kuuluvad kingitused, lahkunud esivanemate mälestamine kalmudel küünalde süütamisega või nende meenutamine, sugulaste ja sõprade õnnitlemine kaartidega, jõulupuu, jõulukirik ja jõululaulud, paljudes riikides vabad päevad või koguni pikem jõulupuhkus. Viimase saja aastaga on jõuludest kujunenud suured kaubanduslikud pühad, mis algavad varakult detsembri algul või juba novembri lõpul, s.t advendiajal ja isegi selle eel. Nende pühade ajal ostetakse ja kingitakse tohutult palju pisiasju ja ka suuri hinnalisi esemeid. Jõulud on oma praeguse ilme omandanud kogu maailmas viimase viiekümne aastaga. Eestis on jõulukombed mõnevõrra segunenud näärikommetega. Tunnuslik on, et paljud moenähtused on siia jõudnud suhteliselt hiljuti, viimase kümmekonna aasta vältel.
Inglise folkloristid Jacqueline Simpson ja Steve Roud on jõulude kohta kirjutanud read, mis peavad paika ka meil: jõule tähistatakse väga erinevalt ja kõik pühitsemise viisid mahuvad mõiste ‘tavalised jõulud’ alla.
Kuid kõige enam määrab selle, missuguseid jõulud on, ikkagi see, kas peres on lapsi või ei ole. Nii oli see varem ja on ka täna muudegi pühade puhul. Lastega peredes on kombeid rohkem ja pühad mitmekülgsemad.
Eesti nimetus jõulud tuleneb muinasskandinaavia sõnast jul (vanainglise nimetus yule). Väga mitmel pool Lõuna-Eestis (Võru-, Setu- ja Mulgimaal) kutsuti jõulusid varem ka teise, vanema nimetusega talvistepühad, talvsi-, taliste-, talsipühad, mis sarnaneb balti ja slaavi nimetustega.
Jõuluaja kestust on arvutatud erinevalt: tavaliselt toomapäevast ehk 21. detsembrist kolmekuningapäevani ehk 6. (või 7.) jaanuarini. Kiriklikult on Kristuse sündimist tähistatud 6. jaanuaril ja alates 354. aastast 25. detsembril. Arvatavasti nihutati sünnipäev teadlikult roomlaste Mithra- ja muude päikesepidustuste ajale. Tours’i kirikukogu otsusega peeti jõulusid 12 päeva. See aeg oli määratud usupüha pidamiseks, mistõttu töötamine oli keelatud. Eestis on jõulud kestnud Kristuse sünnist ehk 24. detsembrist 6. jaanuarini või siis advendist kolmekuningapäevani. 19. sajandil on jõulusid venitatud pikemaks nn järelpäevade ehk lapsepäevade ehk annepäevade ehk nuudipäevade ja muunimeliste päevade abil. Peamiselt olid need siis päevad, millal mehed liikusid viimast õlut otsides külas ringi. Tundub, et sel kombel saadi kuni kolm töövaba lisapäeva (jõulu-annepäev, jõulu-juulapäev, pühade emapäev; nääri-annepäev, Anne lapsepäev; kolmekuninga-kaiepäev, Kaie lapsepäev, kolme-kuninga-krõõdupäev).